Puitmaju võiks Eestis palju rohkem ehitada, kirjutab ettevõtja Tarmo Tamm.
Eesti territooriumist rohkem kui 50 protsenti katab mets ja Eesti on Euroopas suurim puitmajade eksportija. Meil on nii tooraine kui oskus seda parimal moel väärindada. Samas on selgelt puudu arusaamast, kuidas seda rikkust ise parimal moel tarbida.
Nõukogude aeg jättis Eestile pärandiks Mustamäe ja Lasnamäe raudbetoonpaneelidest majadega, samuti harjumuse nõnda ehitada. See käis kiiresti ja tööjõudki võis olla vähem kvalifitseeritud. Samas jätab selline ehitusviis ülisuure keskkonnajalajälje, sest on tehtud imporditud toormest ja meile kultuuriliselt võõras. Täna soovime liikuda keskkonnasõbralikuma elustiili poole ja parim viis seda saavutada on kasutada ehituses puitu.
Ehitustegevusega on seotud ca 40 protsenti kogu maailma CO2 emissioonist. Maksejõulist keskklassi tuleb üha juurde ja seega lisandub ka soovi parandada oma elutingimusi. Kui jätkame samas vaimus ja muutume lihtsalt efektiivsemaks, siis see ei aita, sest nõudlus uute elamispindade järele kasvab kiiremini. Ainus võimalus on muuta uued hooned süsinikuladudeks. Parim viis seda teha on suurema puidukasutuse kaudu. Ehitades puidust, toome justkui metsa linna ja nii loome pildiraami, mille sees elavad meie omad inimesed.
Puit on Eestis kohalik toore ja selle maksimaalne väärindamine igati mõistlik tegevus. Riigina puidust ehitades saame Euroopas kokkulepitud rohepööret läbi viia Eestile kasulikul moel. Juba täna on Eesti puitmajatootjad oma kvaliteedilt maailma tipus, aga Eestis on mainitud majasid väga vähe. Pärast seitsmeaastast idee küpsemist on riik astunud olulise sammu ja tellinud uue Keskkonnamaja just puidust. Riigi Kinnisvara AS on varem tellinud keskkonnasõbralikust käitumisest lähtudes mõned riigigümnaasiumid puithoonetena, ka see on samm õiges suunas. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus iga uus puithoone ei peaks olema enam pingutus, vaid uus normaalsus. Ehitades ise puidust, toetame Eesti eksporti, jätame rohkem raha Eesti majandusse, saame parema ja stabiilsema maksulaekumise ja kindlustame hästitasustatud töökohad valdavalt maapiirkondades.
Kõik uued ühiskondlikud hooned Eestis võiksid olla puitehitised. Ka uus Tallinna haigla võiks olla rajatud puithoonena. Mida enam saavad meie insenerid ja arhitektid kogemusi kodus, seda tugevamad oleme eksporditurgudel.
Me elame Euroopa kultuuriruumis, kus mõistetakse kõige kõrgemal tasemel, et puitmaja on sisuliselt CO2 ladu ehk parim koht, kuhu kliimamuutuse tekitajat ladustada. Ehitussektor on kliimakontekstis suurim saastaja ja puitehitus parim võimalus seda muuta. Euroopa riigid investeerivad miljardeid, et seniseid ehitusharjumusi muuta. Kui ehitada ühes aastas näiteks Tallinnas 300 miljoni euro eest puidust hooneid, siis seob see rohkem CO2 kui kõik linnas liikuvad autod seda sama aja jooksul tekitavad.
Oleme olukorras, kus Eestis raiutakse u 10 miljonit kuupmeetrit metsa aastas ja igast raiutud kuupmeetrist jääb Eestisse 176 eurot pluss maksutulu 70 eurot. Soomes on lisandväärtus kuupmeetri kohta ligi 400 eurot ehk 2,5 korda rohkem. Vahe tuleb puidu keemilisest ja bioloogilisest töötlemisest. Veidi utreeritult võiks öelda, et kui meil oleks tehas, mille rajamisest Tartu lähedusse loodushoiu ettekäändel loobusime, võiksime sama rikkuse teenimiseks raiuda metsa 2,5 korda vähem või olla selle summa võrra rikkamad.
Hiljuti kirjutas armastatud rahvakirjanik Andrus Kivirähk arvamusloo metsast. Puidust aknaraam, parkett ja kapp on toredad, aga metsaraie on siiski kui röövretk otse elurikkuse südamesse. Tegelikult võiksime teemat veelgi laiemalt vaadata. Röövretk on ka kodu ostmine uude betoonist hoonesse. Röövretk keskkonna vastu on sooritatud iga kord, kui täidame oma auto paaki kütusega. Röövretk on ka see, kui läheme lennukiga soojale maale puhkama. Küsimus on aga selles, kui suurt röövi meie keskkond välja kannatab?
Arvamus on täismahus loetav Postimehest