ARVAMUS: taas on Eesti bürokraatia EL-i investeeringut ära söömas

Eesti ehitus- ja tööstussektor on kiratsenud 1,5 aastat ning riigi majanduse taastamise seisukohast on lubamatu hoida kinni Euroopa Liidust eraldatud toetusraha, kirjutab Annika Kadaja.

Kui teisipäeval avas ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus väikeelamute renoveerimistoetuse taotluste vastuvõtu, siis Euroopa Liidu struktuurifondide raha läbi korterelamute rekonstrueerimistoetuse on endiselt turule toomata. Pikalt kavandatud meetmed, mis oleksid võinud avaneda 2023. aasta lõpus, pole siiani avanenud ning praeguse seisuga on järgmine prognoositav nn vahe-eesmärk alles 2024. aasta sügise hakul. See aga tähendab, et turule ei jõua raha enne 2025. aastat.

Eesti ehitus- ja tööstussektor on kiratsenud 1,5 aastat ning seega on riigi majanduse taastamise seisukohast lubamatu hoida kinni Euroopa Liidust eraldatud toetusraha. Kontratsükliline investeerimine ja riigi paindlikkus, mida on ennast tunnustavalt propageeritud, ei ole teoks saanud, vähemalt mitte ehitus- ja tööstussektorist vaadatuna.

Riik peab toetusraha ära kasutama 2027. aastaks (perioodiks 2022-2027 on korterelamute rekonstrueerimistoetusteks riigi poolt eraldatud 330 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha). Kui seda ei juhtu, tuleb EL-i toetused tagasi maksta.

Samal ajal võtab renoveerimine (sõltuvalt tehnoloogiast) aega alates hanke võitmisest kuni kasutusloa kättesaamiseni 2–2,5 aastat. Tehaselise renoveerimise ehk tehases soojustatud paneelide kasutamise korral on protsessi pikkus 1,5-1,7 aastat. Lisanduvad veel eeltööd ja hanke korraldamine, mis võivad võtta pool aastat või enamgi.

Kui teha kõike seda alates meetme turule jõudmise hetkest, läheb ühe kortermaja rekonstrueerimiseks ja toetusrahade kasutamiseks kaks kuni kolm aastat. Ja kui hakata tagurpidi arvutama, siis see eeldab, et riik peaks juba nüüd täies mahus meetme avama. Plaan ja sõnum jaotada turule raha ühtlaselt läbi aastate on läbi kukkumas ning ettevõtjatele on jäänud taaskord tühjad lubadused.

Kui jätta kõrvale meetme ja euroraha reeglitest tingitud riskid ning vaadata ehitus- ja tööstussektori olukorda ja tunnetust, siis on tuleviku vaates äärmiselt kahjulik, kui piltlikult öeldes 20 kortermaja asemel saab renoveeritud 18. Riik peab mõistma ja ära kasutama turu praegust madalseisu, mis pakub soodsamaid hindu materjalidele ja tööle. Kui meede viibib ja majandus taastub nagu prognoositud, tõusevad hinnad taas. Seega tähendab meetme hilinemine ka kõikide tegemata jäävate projektide kallinemist ajas. Mäletame hästi puidu ja ehitusmaterjalide drastilist hinnatõusu 2022. aastal.

Kui minna isiklikumaks, siis ettevõtjad on tegutsenud riigi lubadustele tuginedes. Ootus oli meetme avamisele hiljemalt 2024. aasta alguses, sh puitmajasektori puhul tehaselise renoveerimise toetusele. Ettevõtjad tundsid riigi tuge ja tegutsesid vastavalt varasematele signaalidele kortermajade renoveerimise olulisusest ja eesmärkide saavutamise ajakriitilisusest. Usaldust ja julgust andis ka edukas 20 kortermajaga tehaselise rekonstrueerimise pilootprojekt, mis samuti omavahelises koostöös ellu kutsuti.

Oli ilmselt naiivne loota, et kõik ladusalt läheb. Samal ajal on ettevõtjad teinud investeeringuid tehnoloogia arendamisse ja väljatöötamisse, kohandanud strateegiaid ja tooteid, võtnud tööle uusi inimesi ja olnud mitmeid kuid stardipakul valmis. Kohe-kohe stardime! Aga mida ei tule, starti ei tule.

Selline viivitamine tekitab ettevõtetele otsest rahalist kahju ning võib nii mõnelegi saatuslikuks saada. Kõige selle juures ongi arusaamatu, mis on see miski, mis on halvanud toetusmeetme protsessi või toetusmeetmete paketti? Kommunikatsioon on sealjuures ebalev ja ettevõtetel selle põhjal mõistliku äriplaani koostamine pea võimatu.

Kas tõesti ei ole meil välja töötatud “protokolli”, et pääseda bürokraatia hammasrataste vahelt? Kas selline ongi meie Eesti riigi paindlikkus ja kontratsükliliste investeeringute strateegia? Raul Kirjaneni öeldud lause “soovid versus see, mida tegelikult tehakse, on omavahel päris kõvasti lahku läinud” võtab väga täpselt kokku meie riigi hetkeseisu. 

Arvamusartikkel ilmunud ERRis 25.04.2024