Uuringud näitavad, et keskkonna- ja kliimaprobleemide lahendamine on enamus ühiskonna jaoks oluline. Kui see eeldab meilt millestki loobumist, siis muudame oma arvamust aga üsna lihtsalt. Puidu kasutamine pikaealistes toodetes – näiteks puitmajades – oleks riigi jaoks üks lihtsaim ja kergemini rakendatavaim kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamise tööriist, mis looks koheselt ka paremat elukeskkonda ilma üksikisiku rahakotti mõjutamata.
Inimesed on valmis panustama parema (globaalse) elukeskkonna saavutamisse, kuid ainult juhul, kui see ei puuduta nende sissetulekuid, ei vähenda nende heaolu, sotsiaalset kindlustunnet ning elatustaset. Kui möödunud aasta septembris avaldatud Eurobaromeetri tulemuste kohaselt toetas 85 protsenti Eesti elanikest Euroopa Liidu plaani muuta majandus 2050. aastaks kliimaneutraalseks, siis oktoobris Turu-uuringute AS-i läbi viidud küsitluses langes pooldajate arv 52 protsendi juurde. Küsitluste erinevus seisnes selles, et oktoobri uuringus märgiti ära ka võimalik põlevkivienergia kasutamise lõpetamine. See ilmestab väga selgelt ühiskonna seisukohti – valmisolek kauge mõjuga keerulisteks ühiskondlikeks kokkulepeteks ja muudatusteks on reeglina olemas vaid juhul, kui see ei eelda otsest materiaalset panust üksikisikult või lihtsalt öeldes ei mõjuta vastaja elujärge negatiivselt.
Keskkonnaküsimus on globaalne
Võrreldes tänasega on 2050. aastaks maailmas 2 miljardit inimest rohkem ja surve keskkonnale kasvab meeletu kiirusega. Erinevate riikide teadlased peavad otsima kõige tõhusamaid vahendeid selle survega hakkama saamiseks. Võimalusi meie ümber nii ettevõtte kui üksikisikuna on mitmeid, harjumuste muutmisest kuni uute tehnoloogiateni. Näiteks tarbimise vähendamine, taaskasutus, efektiivsete ja keskkonnasõbralike alternatiivide otsimine. On selleks siis pakendite sorteerimine, sõidujagamisteenuse kasutamine, säästlikumad masinad ja seadmed jne. Neid meetmeid saab rakendada nii „piitsa“ kui „präänikuna“ – kas maksusoodustus või trahv, kas alternatiivne uus ja innovaatiline teenus või vana teenuse keelamine jne. Kuid tundub, et keskkonnahoiust rääkides on toimivaid „pehmeid“ meetmeid ikkagi vähe ja jutt jõuab kiiresti keeldude või kohustusteni.
Ükskõik, mis maailma nurgas toimub saastamine või keskkonda parandav tegevus, mõjutab see otseselt või kaudselt kõiki teisi maailma piirkondi. Mõni tegevus rohkem, mõni vähem. Kas tuumakatastroof või “Teeme ära“ talgud” – mõlema mõju on globaalne. Rahvusvaheliseks kasvanud “Teeme ära” talgud on alguse saanud teatud suhtumisega seltskonna lagastamisharjumusest ja teise seltskonna soovist seda muuta. On vist veel analüüsimata, kas algpõhjuseks oli kultuuriline taust, liiga kõrged jäätmekäitluse tasud või midagi muud, kuid on selge, et lagastajate harjumused tekitasid teatud kriitilise massi inimesi, kes soovisid asja parandada. Ja seda oma põhimõtetest ja seisukohtadest lähtuvalt, ilma sunni ja käsuta.
Ka süsiniku atmosfäärist kinni püüdmise ja maapõue talletamise tehnoloogia arendamine kõlab nagu jäätmemajandus, mille hinnanguline teenuse maksumus on võrdlemisi kõrge ja tegevuse otstarbekus küsitav. Teaduse kontekstis on kogu ühiskonna poolt tekkiva (õhu)saaste matmisega tegelemine innovatsioon, kuid „looduse loogika“ kontekstis midagi väga kummalist. Eriti veel teadvustades, et meil on juba olemas süsiniku atmosfäärist kinni püüdmiseks ja talletamiseks palju mõistlikum, lihtsam ja toimivam lahendus – oma kodude ja kogu hoonefondi ehitamine puidust. Kas puithoonete ehitamine saab Eestis olema vabalt leviv positiivne trend, kus tellijad hakkavad ise puitu hoone ehitusmaterjalina eelistama, või riigi teadlik suunav tegevus läbi normide ja seadusandluse, on vara öelda. Selge on see, et puitehituse kaudu keskkonnahoidu panustamine ja kliimaprobleemide lahendamine on globaalne suund ja olevik ning selle kaudu süsiniku „matmine“ kõige mõistlikum lahendus. Loodan, et sellest kujuneb midagi sarnast „Teeme ära“ talgutele, kus kodanik sõlmib iseendaga kokkulepe, et teisiti enam jätkata ei saa.
Kiireim tulemus ehitusest
Praktiliselt iga kuu tuleb maailmast mõni uudis, kus riik või mõni omavalitsus teeb keskkonnasäästlikku ehitust ja -materjale soosiva poliitilise otsuse. Olgu selleks siis kõikide olümpiarajatiste ehitamine puidust, maksutagastused puithoonete arendajatele, keeld ületada hoone valmistamisel süsiniku emissiooni piiri jne. Tegemist on reaalsete meetmetega, mis ajendatud keskkonnaküsimustest ning mille eesmärk on stagneerunud, paigal seisvat ning raiskavat ehitussektorit põhjalikult reformida. Võtmesõnad selle juures on ehituse industrialiseerimine ehk tehaseline tootmine, osapoolte tõhusam koostöö, digitaliseeritus ning keskkonnasõbralike materjalide eelistamine.
Kui lähtuda põhimõttest, et muuta tuleb tegureid, mis annavad kõige suuremat ja kiiremat efekti ning tuletada meelde, et ehituse ning kinnisvarasektori „panus“ globaalses süsinikuheitmes on peaaegu 40%, on mõistlik tegeleda ehitussektori reformimisega nüüd ja kohe. Võimalusi selleks ju on, alustades suuremast industrialiseeritusest ja lõpetades puidu osakaalu suurendamisega. Kui ehituspoliitika keskne eesmärk on tänaseni olnud hoonete energiatarbimise vähendamine ja keskkonnasäästlike hoonete ehitamine (madalad kütte-, jahutuse- ja ventilatsioonikulud), siis käimasolevad arutelud ning arengud võtavad fookusesse hoone kogu elukaare. See tähendab, et oluliseks muutub hoone ehitusel eraldunud CO2 emissioon, mis võtab arvesse ehitusmaterjalide tootmist, transporti, ehitust, hoone kasutusperioodil kuluvat energiat, lammutust ning jäätmete taaskasutust või utiliseerimist. Selle tulemusel peavad kõik ehitusega seonduvad osapooled ja tehnoloogiad mõtlema CO2 heitmete kontekstis. Ehituses kasutatavate materjalide süsiniku emissiooni aitab tavalugejale visualiseerida mõte, et süsinikuneutraalsuse saavutamiseks on ühe kivist konstruktsioonil hoone ehitamisel eralduva CO2 atmosfäärist kinni püüdmiseks vajalik ehitada vähemalt kaks samasugust puitkonstruktsioonil hoonet. Ainult nii on võimalik jääda „nulli“.
Eesti kasutamata potentsiaal
Vaadeldes kõiki Eestis ehitatavaid hooneid suletud netopinna arvestuses on sellest vaid 11% puitkonstruktsioonil hoonetes. Puidu kontekstis võib ülejäänud 89% kategoriseerida keskkonna perspektiivis negatiivseks ehk kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamisele tegelikkuses vastu töötavaks, kuna nende hoonete ehitamisel kasutatava betooni, kiviplokkide ja terase tootmisel tekib kordades enam emiteeritavaid kasvuhoonegaase võrreldes puitmajade ehitamisega. Samas väljastati näiteks perioodil 2018.a – 2019.a. II kvartal Eestis ligi 10 tuhat hoonete ehitus- või kasutusluba netopinnaga enam kui 5,4 miljonit m2. Ühiskonnana on meil oluline mõista selles 89%-s ehk 4,8 miljonis kliimaneutraalsuse eesmärkidele vastu töötavas m2 peituvat kasutamata ressurssi.
Kindlasti ei ole ehituses mõistlik ja ka vajalik rääkida kõige ehitamisest puidust. Kui puitmajasektor 2019.a. lõpus külastas üht selle valdkonna näidislinna Växjöt, rääkisid ka sealsed linna esindajad esialgsest väga tugevast betooni- ja terasetööstuse vastuseisust. Sarnased arutelud seisavad ees ka Eestis ja kõikjal mujal, sest betoonitööstusest on kujunenud teatud riikides ehituse sünonüüm. Kuid 21. sajandil on see muutumas, sest surve keskkonnasäästlike ehitusmaterjalide kasutamiseks on pöördumatu. Ka Växjö näitel on ettevõtted olukorraga kohanenud, sest betoonil on alati oma kindel koht puitehituses – keeruliste hübriidkonstruktsioonide rajamisel või klassikaliselt vundamendina. Mitmed ettevõtted on vaadanud ümber oma ärimudeli ja sisenenud täiendavalt puithoonete tootmise sektorisse.
Maja annab puidule väärtuse ja pikema eluea
Eesti tehaseliste puitmajade tootmise sektori käive on ligi 0,5 miljardit eurot. Praktiliselt kogu tootmismaht realiseeritakse täna eksportturgudel, tänu millele toob sektor riiki arvestatava maksutulu, mis panustab väga tugevalt riigi toimevõimekusse. Võime julgelt väita, et Eesti puitmajatootjad on maailma mastaabis täielikud profid, kelle poole pöördutakse kõige keerulisemate hoonete ehitamisel. See maine on hoidnud ja hoiab meid eksportturgudel konkurentsivõimelisena ka keerulistel aegadel.
Viimastel aastatel on puidust tehasemajatootjad tajunud väga selgelt, et nõudlus kvaliteetse puitehituse järele on kasvamas üha enam ka Eestis. Siin võib olla väga tugev seos üldise kliimatemaatikaga, kuid kindlasti on suur roll ka ühiskonnas toimuvas väga tugevas metsadebatis, mille üks eesmärk on leida kohalikust metsast raiutud puidule kõrgemat lisandväärtust. Kogu Eesti raiemahu juures on puitmajades kasutatava puidu osakaal täna koguseliselt marginaalne, kuid tihumeetrite lisandväärtuse arvestuses ülimalt kõrge. Nii kirgliku metsakaitsja, kodu planeeriva perekonna kui riigi jaoks peaks igale raiutud tihumeetrile suurema lisandväärtuse andmine, läbi kohalikul tasandil puitehituse edendamise ja puidu kasutamise, olema teadlik valik ja eelistus.
Uhke-olemiseks vajame edulugusid
Eestlastena vajame enda olemasolu tõendamiseks mingeid edulugusid. Insenertehniliselt on puitmajasektor seda samuti – võtame selle omaks ja oleme selle üle uhked. Just nii nagu igas telefonis on Bolti äpp ja arvutis Skype, mis on muutnud mingit paradigmat või tehnoloogiat radikaalselt, võime iga inimesena teha sellise muudatuse ka oma kodu ja hoone valikuga. See on lugu, mida Eesti riik müüb täna välismaal. Lugu, mida me metsadest hooliva rahvana ise väärtustada ei oska. Aga proovime ja toome metsa läbi kaunite puidust hoonete elukeskkonda. Proovime ja ehitame oma kodud kohalikust puidust. Üha enam jõuavad meieni ka klientide lood, kes soovivad teada oma tootmisse mineva puitmaja puidu päritolu. See on ilus mõte ja võiks olla igale eestlasele au asi, elada või töötada eesti metsast varutud puidust ehitatud majas. Kliima ja keskkonnaküsimusi globaalselt mõtestav inimene saab aru, et see on kõige mõistlikum variant üksikisikuna teha läbi enda baasvajaduse rahuldamise – kodu loomine – midagi väga lihtsalt ja kergelt ka keskkonna heaks ning läbi selle olla ka väike osa Eesti puitehituse eduloost.
Ja kui sul on ikkagi mure, et mis saab Eesti metsast, siis oma südame rahustuseks istuta oma metsa sada puud. Sellega oled oma puitmaja ehituseks kulunud materjali loodusele tagasi andnud ja üle jäävate puudega andnud positiivse panuse kliimamuutuste ennetusse ka globaalselt.
Käes on puidu uus tulemine.
Lauri Kivil
Eesti Puitmajaliidu tegevjuht